 |
| dea.nlib.ee |
Uus Eesti 8.08.1937 lk 3
Kunas saab Tallinn valmis?
Pealinna keskus nihkub vanalinnast eemale. Esimesed pulsilöögid linna uuel tuiksoonel – Pärnu maanteel. Moodne ringpuiestee sadamast Kristiine heinamaale. Surmaotsus „Kompasna“ onniderägastikule. Merest tõuseb 15-hektariline park.
Kunas saab Tallinn valmis?
Pealinna keskus nihkub vanalinnast eemale. Esimesed pulsilöögid linna uuel tuiksoonel – Pärnu maanteel. Moodne ringpuiestee sadamast Kristiine heinamaale. Surmaotsus „Kompasna“ onniderägastikule. Merest tõuseb 15-hektariline park.
Nii kõneleb muinasjutt...
Sügistorm tuiskab mühisedes üle soise võseriku ja kisub Ülemiste järve vee kõrgesse, vahuharjalisse lainesse. Madalate, ruttu kihutavate pilverüngaste vahel välgatab hooti kahvatu kuu. Ja mõni kilomeeter järvest merepoole mustavad ööpimeduses linna tontlikkude müüride tagant kõrged, teravad katused ja tornid. Vaevaselt kumab kohati kaarelisest aknast vahaküünla kollane helk.
Raske, tammise värava ees kõnnib valvur, peas sõjakiiver ja käes ihutud teraga oda. Silmad puurivad kartlikult pimedusse – sinnapoole, kus mühab järve mustav vesi liivahangede taga. Tuul on tugev ja lained metsikud. Mis saab siis, kui lained uhuvad läbi kaitsva liivatammi ja murravad tee alla linnamüüride poole?
Valvur teab, et tema peab vastutama. Kõneldakse ju – järves elavad muistsed vaimud, kes ähvardavad kättemaksu võõraste sõjalaste poolt rajatud linnale. Tormistel öödel on tondid võimsad...
Kuula – seal nagu astuks keegi?
Vihmaiil rebestab pilve. Ujub lagedale kuu violetses ringis. Ja valvuri ees seisab nagu maast kasvanud hall taat. Tuules lehvivast habemest nõrgub vett ja järve rohelist kõntsa. Paksude kulmude alt läigivad fosforlised silmad ja ebamaine hääl kõneleb kähinal:
„Valvur – kas Tallinn on juba valmis?“
Valvur kõneleks, aga hääl on tal kõris kinni. Näib, nagu kerkiksid seal üleval liivavallide taga juba hiigelkõrged mustad lained, et vajuda alla linna peale, kui hall vanamees tõstab käe.
„Kõnele õigust, valvur,“ kõmiseb järvevaimu hääl. „Kas linnas ei ole enam midagi ehitada?“
Ja valvur vastab kogeldes: „On – ikka veel ehitatakse, suur Järvevaim. Toompea vallid vajavad kõrgendamist ja viimases võitluses põletatud kirikutele hakati tegema uusi torne...“
Järvevana seisab hetke vaikselt. Ta silmad on suunatud müüride tagant paistvatele tellingutele. Siis katab pilv kuuketta. Tuuleiil tormab ulgudes üles järve poole ja lainete mühin vaibub vihaseks ohkeks. Valvur värava ees kuivatab laubalt külma higi. Seekord sai ta veel päästa vana Tallinna.
Nii kõneleb muinasjutt hallist minevikust.
Ja tänapäeval?
Nagu trotsiks järvevanale on Tallinn paisunud endistest müüridest kaugele välja, vallutanud tuiskliiva nõlvakud ja madalad metsavõsastikud järve ähvardava lagendiku veerel. Võimsad pumbad ja kanalid reguleerivad veepinna järvevana põlises riigis. Ja Vana ise ei käigi vahest enam tormiseil öil luusimas järvekaldail. Vana on ehk seadnud endale sisse kusagil järvesopi põhjas mugava keskküttega korteri ja soojendab jooksvahaigeid jalgu elektripliidi ääres. Uued ajad on lahutanud Järvevana igiaegse vimma, kuna all-linnas ja Toompea kõdunevate müüride vahel ei valitse enam võõrad sõjalased, vaid emakese Linda pojad. Selle Linda pojad, kelle pisarad andsid eluaseme Järvevanalegi muistse Kalevi kalmul.
Sügistorm tuiskab mühisedes üle soise võseriku ja kisub Ülemiste järve vee kõrgesse, vahuharjalisse lainesse. Madalate, ruttu kihutavate pilverüngaste vahel välgatab hooti kahvatu kuu. Ja mõni kilomeeter järvest merepoole mustavad ööpimeduses linna tontlikkude müüride tagant kõrged, teravad katused ja tornid. Vaevaselt kumab kohati kaarelisest aknast vahaküünla kollane helk.
Raske, tammise värava ees kõnnib valvur, peas sõjakiiver ja käes ihutud teraga oda. Silmad puurivad kartlikult pimedusse – sinnapoole, kus mühab järve mustav vesi liivahangede taga. Tuul on tugev ja lained metsikud. Mis saab siis, kui lained uhuvad läbi kaitsva liivatammi ja murravad tee alla linnamüüride poole?
Valvur teab, et tema peab vastutama. Kõneldakse ju – järves elavad muistsed vaimud, kes ähvardavad kättemaksu võõraste sõjalaste poolt rajatud linnale. Tormistel öödel on tondid võimsad...
Kuula – seal nagu astuks keegi?
Vihmaiil rebestab pilve. Ujub lagedale kuu violetses ringis. Ja valvuri ees seisab nagu maast kasvanud hall taat. Tuules lehvivast habemest nõrgub vett ja järve rohelist kõntsa. Paksude kulmude alt läigivad fosforlised silmad ja ebamaine hääl kõneleb kähinal:
„Valvur – kas Tallinn on juba valmis?“
Valvur kõneleks, aga hääl on tal kõris kinni. Näib, nagu kerkiksid seal üleval liivavallide taga juba hiigelkõrged mustad lained, et vajuda alla linna peale, kui hall vanamees tõstab käe.
„Kõnele õigust, valvur,“ kõmiseb järvevaimu hääl. „Kas linnas ei ole enam midagi ehitada?“
Ja valvur vastab kogeldes: „On – ikka veel ehitatakse, suur Järvevaim. Toompea vallid vajavad kõrgendamist ja viimases võitluses põletatud kirikutele hakati tegema uusi torne...“
Järvevana seisab hetke vaikselt. Ta silmad on suunatud müüride tagant paistvatele tellingutele. Siis katab pilv kuuketta. Tuuleiil tormab ulgudes üles järve poole ja lainete mühin vaibub vihaseks ohkeks. Valvur värava ees kuivatab laubalt külma higi. Seekord sai ta veel päästa vana Tallinna.
Nii kõneleb muinasjutt hallist minevikust.
Ja tänapäeval?
Nagu trotsiks järvevanale on Tallinn paisunud endistest müüridest kaugele välja, vallutanud tuiskliiva nõlvakud ja madalad metsavõsastikud järve ähvardava lagendiku veerel. Võimsad pumbad ja kanalid reguleerivad veepinna järvevana põlises riigis. Ja Vana ise ei käigi vahest enam tormiseil öil luusimas järvekaldail. Vana on ehk seadnud endale sisse kusagil järvesopi põhjas mugava keskküttega korteri ja soojendab jooksvahaigeid jalgu elektripliidi ääres. Uued ajad on lahutanud Järvevana igiaegse vimma, kuna all-linnas ja Toompea kõdunevate müüride vahel ei valitse enam võõrad sõjalased, vaid emakese Linda pojad. Selle Linda pojad, kelle pisarad andsid eluaseme Järvevanalegi muistse Kalevi kalmul.
Ega Järvevana Ülemistelt alla jalutades ei tunneks enam äragi muistsete sõjalaste linna. Uued ajad on kiskunud vana tontide ja muinasjuttude pesa hoopis uute muinasjuttude valda – moodsa elu ja tehnika keerisesse. Viimaste võõraste isandate jäljed – tsaariaegsed puumajade rägastikud – on määratud hävingule. Kõikjal kerkib kõrgeid tellingeid ja nende vahel valendavaid viie-kuuekordseid majade müüre, millede avaratest aknaraamidest särab klaas selgemini kui Ülemiste järve veepeegel.
Tuleviku Tallinna plaan.
Linna ehitusosakonnas laotatakse lauale uus linnaplaan. See ei ole kõikides osades veel lõplikult valmis. See ei saagi vist kunagi lõplikult valmis, sest elu tormab edasi ja Tallinn ruttab kiirel sammul eluga kaasa. Siin ei saa enam anda aega kõdunemiseks sellele, mis vana ja ajast maha jäänud. Maamõõtja sirkel ja joonlaud on tõmmatud sirged, laiad tänavad otse üle endiste kvartaalide. Kassisaba, Kompasna, Liiva, Kalarand – kõik need omaaegsete aguli-löömameeste regioonid läbistatakse laiade bulvarite ja ringteedega. Veel aasta või teine – ja müüritööliste kang ja kirves asuvad rünnakule puust, viltuvajunud „lutikapesade“ vastu. Kohati ongi juba asunud. Kuid suur töö asub alles ees.
Ja mis on iseloomustavat tuleviku Tallinna plaanis?
Kõigepealt – pealinna keskus nihkub eemale senisest vanalinna rajoonist – Toompeast, Harju ja Viru tänavatest.
Järjest laienev haljaste parkide vöö tõmbab vahe tulevastele põlvedele säilitatava vana ja ehitatava uue Tallinna vahele. Uueks tuiksooneks saab Pärnu maantee ühes Tartu ja Narva maanteedega. Praegusest Veneturust kujuneb uus ja avar Raekojaplats. Sealt, kus asub praegu linna esimene tütarlaste gümnaasium, lõigatakse nöörsirge, 45 meetrit lai puiestee otse alla sadamasse, nii et tulevase uue raekoja trepilt avaneb vaade sinisele merele. Praeguse turukaubamaja asemele tuleb park. Pritsimaja asukoht ja selle taga asuvad krundid kuni Inseneri tänavani on nähtud ette 6-kordseteks eriotstarbeehitusteks.
Uus turg tuleb praeguse „Kalevi“ aia kohale. Tartu maantee õgvendatakse ja kolmenurkne majadeplokk, milles asuvad praegu juudi sünagoog ja kino „Modern“, tehakse lagedaks. Turuplatsi serv läheb peagu keskelt läbi praegusest „Töölisteatri“ saalist. „Töölisteatril“ on juba valmis uue teatrimaja plaanid ja vaadatakse lootusrikkalt tulevikku. Teatrihoone jääb ühe küljega vastu turgu ja teise küljega vastu Sakala tänavat. Seetõttu teevad teatrihoone alumisele korrale ehitatavad äriruumid ehituse tasuvaks.
Ümber uue turuplatsi on planeeritud terve majadeplokk.
Hooned tulevad viiekordsed, sissekäikudega kahest küljest, ja kõigile alumistele kordadele äriruumid. On tõenäolik, et linn reserveerib endale majadeploki praeguse Veneturu poolse külje ja siia hoonete alla asutataksegi tulevane turukaubamaja. Uus turg tuleb ka tunduvalt suurem praegu juba kitsaks jäänud Veneturust.
Tulevane kesklinn – praeguste Kompassi tänavate rajoon Tartu ja Narva maanteede vahel – oma puumajadega omab praegu laguneva aguli ilme. Suur osa kruntidest kuulub siin muulastele, kuid on ka palju omamaalasi, kes vahest ise uusi ehitusi püstitada ei jaksa. Enamik majadest on juba oma lubatava ea ära elanud. Hiljuti antud uus seadus mõistab kõdunevatele majadele surmaotsuse: kui lammutamisele määratud majade omanikud oma kruntidele kahe aasta jooksul ei hakka püstitama uusi ehitusi, võib krunte tegeliku väärtuse eest võõrandada ja anda täisehitamiseks edasi.
Muidugi ei ole oodata selle „surmaotsuse“ kiiret ja ilmtingimatut täitmist, aga igatahes on loodud võimalus, et ühiskondlikes huvides saavad hakata kerkima rahvatervishoiu nõutele vastavad ehitused praeguse aguli asemele.
Linna ehitusosakonnas laotatakse lauale uus linnaplaan. See ei ole kõikides osades veel lõplikult valmis. See ei saagi vist kunagi lõplikult valmis, sest elu tormab edasi ja Tallinn ruttab kiirel sammul eluga kaasa. Siin ei saa enam anda aega kõdunemiseks sellele, mis vana ja ajast maha jäänud. Maamõõtja sirkel ja joonlaud on tõmmatud sirged, laiad tänavad otse üle endiste kvartaalide. Kassisaba, Kompasna, Liiva, Kalarand – kõik need omaaegsete aguli-löömameeste regioonid läbistatakse laiade bulvarite ja ringteedega. Veel aasta või teine – ja müüritööliste kang ja kirves asuvad rünnakule puust, viltuvajunud „lutikapesade“ vastu. Kohati ongi juba asunud. Kuid suur töö asub alles ees.
Ja mis on iseloomustavat tuleviku Tallinna plaanis?
Kõigepealt – pealinna keskus nihkub eemale senisest vanalinna rajoonist – Toompeast, Harju ja Viru tänavatest.
Järjest laienev haljaste parkide vöö tõmbab vahe tulevastele põlvedele säilitatava vana ja ehitatava uue Tallinna vahele. Uueks tuiksooneks saab Pärnu maantee ühes Tartu ja Narva maanteedega. Praegusest Veneturust kujuneb uus ja avar Raekojaplats. Sealt, kus asub praegu linna esimene tütarlaste gümnaasium, lõigatakse nöörsirge, 45 meetrit lai puiestee otse alla sadamasse, nii et tulevase uue raekoja trepilt avaneb vaade sinisele merele. Praeguse turukaubamaja asemele tuleb park. Pritsimaja asukoht ja selle taga asuvad krundid kuni Inseneri tänavani on nähtud ette 6-kordseteks eriotstarbeehitusteks.
Uus turg tuleb praeguse „Kalevi“ aia kohale. Tartu maantee õgvendatakse ja kolmenurkne majadeplokk, milles asuvad praegu juudi sünagoog ja kino „Modern“, tehakse lagedaks. Turuplatsi serv läheb peagu keskelt läbi praegusest „Töölisteatri“ saalist. „Töölisteatril“ on juba valmis uue teatrimaja plaanid ja vaadatakse lootusrikkalt tulevikku. Teatrihoone jääb ühe küljega vastu turgu ja teise küljega vastu Sakala tänavat. Seetõttu teevad teatrihoone alumisele korrale ehitatavad äriruumid ehituse tasuvaks.
Ümber uue turuplatsi on planeeritud terve majadeplokk.
Hooned tulevad viiekordsed, sissekäikudega kahest küljest, ja kõigile alumistele kordadele äriruumid. On tõenäolik, et linn reserveerib endale majadeploki praeguse Veneturu poolse külje ja siia hoonete alla asutataksegi tulevane turukaubamaja. Uus turg tuleb ka tunduvalt suurem praegu juba kitsaks jäänud Veneturust.
Tulevane kesklinn – praeguste Kompassi tänavate rajoon Tartu ja Narva maanteede vahel – oma puumajadega omab praegu laguneva aguli ilme. Suur osa kruntidest kuulub siin muulastele, kuid on ka palju omamaalasi, kes vahest ise uusi ehitusi püstitada ei jaksa. Enamik majadest on juba oma lubatava ea ära elanud. Hiljuti antud uus seadus mõistab kõdunevatele majadele surmaotsuse: kui lammutamisele määratud majade omanikud oma kruntidele kahe aasta jooksul ei hakka püstitama uusi ehitusi, võib krunte tegeliku väärtuse eest võõrandada ja anda täisehitamiseks edasi.
Muidugi ei ole oodata selle „surmaotsuse“ kiiret ja ilmtingimatut täitmist, aga igatahes on loodud võimalus, et ühiskondlikes huvides saavad hakata kerkima rahvatervishoiu nõutele vastavad ehitused praeguse aguli asemele.
Tuleviku pealinna pale.
Suur ringpuiestee on planeeritud ümber linna, algusega sadamast, Uue-Hollandi tänavalt, põiki üle Narva ja Tartu maanteede, Kaasani kiriku eest läbi, mööda Liivalaia ja Väike-Ameerika tänavaid Kristiine heinamaale välja. Seespool seda ringpuiesteed on nähtud ette kõik ehitused kivist ja vähemalt viiekordsed. Järgmine rajoon tuleb neljakordsete majadega.
Osa viimasest rajoonist ongi juba välja ehitatud. See kõlab küll kui paradoks, kuid on siiski omaaegse puuduliku ehitusseaduse ja vildaka ehituspoliitika tagajärg. Omal ajal anti linna äärtel odavaid krunte ehitamiseks. Sellest tuligi, et uued ja nägusad ehitused hakkasid tõusma linna äärtel ja agulites, kuna kesklinnas vanade majalogude omanikud hoidusid hindade kõrgenemist oodates kruntide müümisest. Linna veevärgi, kanalisatsiooni ja valgustusvõrgu kulud paisusid. Kesklinnas aga, kus kõik varustusseaded nagunii olemas, kössitasid endiselt lagunevad ja ebaterved elamud. Eriti torkab see silma Tartu ja Narva maanteede rajoonis.
Aga tarvitseb ainult Narva maantee „muinasjutumajade“ vahelt astuda mööda Kompassi tänavat mõni samm – ja Raua tänaval avaneb silmale moodne ja nägus linnaosa. Nelja-, viiekordsed majad seisavad sirgete tänavate ääres. Siia on püstitatud ka linnaosa ilmele vastavad haridustemplid – oma vajumisega kuulsaks saanud Raua tänava algkool ja möödunud aastal valminud Lenderi gümnaasiumi hoone.
Kuid Raua tänava rajoon pole siiski moodsa Tallinna „viimne sõna“. Majad on küll enamikus keskküttega, kuid puuduvad paiguti liftid ja muud tehnilised uuendused.
Esimesed ajakohase sisustusega elamud püstitas Ameerikast tulnud eestlane Aia tänavas. Ja niipea, kui hakkas selguma linna tulevase plaani ja ehituspoliitika suund, tuksatasid ka esimesed pulsilöögid linna uue pea-tuiksoone – Pärnu maantee – ääres.
Endise Väike-Roosikrantsi tänava äärde kerkisid uued moodsad hooned. Möödunud talvel toodi siia üle trammiliin ja ristiti tänav Pärnu maanteeks. Tänavu pakub Pärnu maantee oma uute majadega juba päris moodsa linna pilti. Siledad, puhtad seinad avarate akenderibadega teevad üldmuljegi õhuliseks ja avaraks. Kibe ehitustöö on käimas uuel Hariduse tänaval ja Tõnismäel. Hariduse ja Tõnismäe tänavate nurgal tõuseb 6-kordne elumaja. Samas Hariduse tänava ääres avab Prantsuse lütseumi uus hoone oma uksed vist juba algaval koolihooajal õpilastele. Siis on siin veel reserveeritud haridusministeeriumile suurem plats sotsiaalkooli hoone püstitamiseks.
„EKA“ maja vastas Roosikrantsi ja Vabadusplatsi nurgal on juba lammutatud vanad majad, et teha ruumi tulevasele tööstuspaleele, mille plaanid väljatöötamisel.
Üks omapärasemaid ehitusi tuleb kohale, kus suubuvad Vabadusplatsile Pärnu maantee ja Tatari tänav. Kuna krunt nende kahe tänava vahel on võrdlemisi kitsas suurema hoone püstitamiseks, ehitatakse maja ameerikalikult üle Tatari tänava.
Sõidu- ja kõnniteed tulevad läbi majaaluse tunneli. Ehitus ise tuleb 6-kordne ja kava järgi isegi kõrgem, kui praegune „Palace-hotell“.
Suur ringpuiestee on planeeritud ümber linna, algusega sadamast, Uue-Hollandi tänavalt, põiki üle Narva ja Tartu maanteede, Kaasani kiriku eest läbi, mööda Liivalaia ja Väike-Ameerika tänavaid Kristiine heinamaale välja. Seespool seda ringpuiesteed on nähtud ette kõik ehitused kivist ja vähemalt viiekordsed. Järgmine rajoon tuleb neljakordsete majadega.
Osa viimasest rajoonist ongi juba välja ehitatud. See kõlab küll kui paradoks, kuid on siiski omaaegse puuduliku ehitusseaduse ja vildaka ehituspoliitika tagajärg. Omal ajal anti linna äärtel odavaid krunte ehitamiseks. Sellest tuligi, et uued ja nägusad ehitused hakkasid tõusma linna äärtel ja agulites, kuna kesklinnas vanade majalogude omanikud hoidusid hindade kõrgenemist oodates kruntide müümisest. Linna veevärgi, kanalisatsiooni ja valgustusvõrgu kulud paisusid. Kesklinnas aga, kus kõik varustusseaded nagunii olemas, kössitasid endiselt lagunevad ja ebaterved elamud. Eriti torkab see silma Tartu ja Narva maanteede rajoonis.
Aga tarvitseb ainult Narva maantee „muinasjutumajade“ vahelt astuda mööda Kompassi tänavat mõni samm – ja Raua tänaval avaneb silmale moodne ja nägus linnaosa. Nelja-, viiekordsed majad seisavad sirgete tänavate ääres. Siia on püstitatud ka linnaosa ilmele vastavad haridustemplid – oma vajumisega kuulsaks saanud Raua tänava algkool ja möödunud aastal valminud Lenderi gümnaasiumi hoone.
Kuid Raua tänava rajoon pole siiski moodsa Tallinna „viimne sõna“. Majad on küll enamikus keskküttega, kuid puuduvad paiguti liftid ja muud tehnilised uuendused.
Esimesed ajakohase sisustusega elamud püstitas Ameerikast tulnud eestlane Aia tänavas. Ja niipea, kui hakkas selguma linna tulevase plaani ja ehituspoliitika suund, tuksatasid ka esimesed pulsilöögid linna uue pea-tuiksoone – Pärnu maantee – ääres.
Endise Väike-Roosikrantsi tänava äärde kerkisid uued moodsad hooned. Möödunud talvel toodi siia üle trammiliin ja ristiti tänav Pärnu maanteeks. Tänavu pakub Pärnu maantee oma uute majadega juba päris moodsa linna pilti. Siledad, puhtad seinad avarate akenderibadega teevad üldmuljegi õhuliseks ja avaraks. Kibe ehitustöö on käimas uuel Hariduse tänaval ja Tõnismäel. Hariduse ja Tõnismäe tänavate nurgal tõuseb 6-kordne elumaja. Samas Hariduse tänava ääres avab Prantsuse lütseumi uus hoone oma uksed vist juba algaval koolihooajal õpilastele. Siis on siin veel reserveeritud haridusministeeriumile suurem plats sotsiaalkooli hoone püstitamiseks.
„EKA“ maja vastas Roosikrantsi ja Vabadusplatsi nurgal on juba lammutatud vanad majad, et teha ruumi tulevasele tööstuspaleele, mille plaanid väljatöötamisel.
Üks omapärasemaid ehitusi tuleb kohale, kus suubuvad Vabadusplatsile Pärnu maantee ja Tatari tänav. Kuna krunt nende kahe tänava vahel on võrdlemisi kitsas suurema hoone püstitamiseks, ehitatakse maja ameerikalikult üle Tatari tänava.
Sõidu- ja kõnniteed tulevad läbi majaaluse tunneli. Ehitus ise tuleb 6-kordne ja kava järgi isegi kõrgem, kui praegune „Palace-hotell“.
Moodsa korteri mugavused.
Aga uutele majadele siinses rajoonis pole iseloomustavaks mitte ainult suurus ja välimus, vaid ka ajakohane sisustus. Keskküte, veevärk ja liftid on endastmõistetavad. Vannitubades alati jooksev soe ja külm vesi, köökides elektripliidid, seinte sisse ehitatud kapid ja katustel valmis raadioantennid. Telefonide sissepanemisel on vaja ainult ühendada aparaadi traadiotsad seintesse ehitatud juhtmetega. Kui keegi tuleb näiteks pärast kella kümmet külla elanikule, kes asub viiendal korral, siis ei tarvitse külalise vastuvõtjal kellahelina peale end mitte ajada üliriietesse, et rutata võtmega alla, avama välisust. Jatkub ainult surumisest üleval korteris asuvale elektrinupule ja – maja väliuks avaneb automaatselt.
Igal majal tuleb muidugi mitmesuguseid erinevaid uuendusi ja tehnilisi täiendusi – sedavõrd, kuis omanik peab neid otstarbekohasteks ja tasuvateks. Põhimõtteks on võetud aga teadmine, et uued majad peavad pidama vastu võib-olla sada aastat, ja see, mis praegu kiirelt areneva ehitustehnika nõuetele vastavalt pole täiesti ajakohane, võib kümmekond aasta pärast juba nõuda ümberehitust.
Aga uutele majadele siinses rajoonis pole iseloomustavaks mitte ainult suurus ja välimus, vaid ka ajakohane sisustus. Keskküte, veevärk ja liftid on endastmõistetavad. Vannitubades alati jooksev soe ja külm vesi, köökides elektripliidid, seinte sisse ehitatud kapid ja katustel valmis raadioantennid. Telefonide sissepanemisel on vaja ainult ühendada aparaadi traadiotsad seintesse ehitatud juhtmetega. Kui keegi tuleb näiteks pärast kella kümmet külla elanikule, kes asub viiendal korral, siis ei tarvitse külalise vastuvõtjal kellahelina peale end mitte ajada üliriietesse, et rutata võtmega alla, avama välisust. Jatkub ainult surumisest üleval korteris asuvale elektrinupule ja – maja väliuks avaneb automaatselt.
Igal majal tuleb muidugi mitmesuguseid erinevaid uuendusi ja tehnilisi täiendusi – sedavõrd, kuis omanik peab neid otstarbekohasteks ja tasuvateks. Põhimõtteks on võetud aga teadmine, et uued majad peavad pidama vastu võib-olla sada aastat, ja see, mis praegu kiirelt areneva ehitustehnika nõuetele vastavalt pole täiesti ajakohane, võib kümmekond aasta pärast juba nõuda ümberehitust.
Moodsa korteri hind ja tasuvus.
Tavalist kodanikku huvitab muidugi kõigepealt küsimus – kui palju maksab korter säärases moodsas majas? Kas leidub meil kodanikke, kelle sissetulek võimaldab kasutada kõiki neid mugavusi?
Tegelik elu näitab, et moodsate korterite tahtjaid on rohkem kui pakkujaid. Pärnu maantee ääres on kõik korterid võetud ära isegi neis majades, mis alles ehitusel. Muidugi ei ehitata siia üksiktube. Korterid on enamikus kolme- või neljatoalised. Kolmetoaline korter vanniga maksab kuus keskmiselt 100 krooni. Väiksemad korterid on muidugi odavamad. Üldiselt arvestatakse aga korteri üürihinnaks 1 kroon põrandapinna ruutmeetrilt kuus.
Kalli üüri juures peavad ruumid muidugi olema ehitatud võimalikult ratsionaalselt. See torkab silma eriti majade alumistel kordadel asuvate äriruumide juures. Vaateaknad ja müügiruum on avarad, tagapool enamasti väike ruum äriomaniku büroo jaoks ja tagavararuumid all keldris. Siia ei avata muidugi suurärisid. Toiduainete-, moe- ja pudukauplused on aga nägusad ja ajakohased. Kaupmehed ise kõnelevad, et koos uute ehituste kasvamisega tõuseb järjekindlalt ka äride läbikäik.
Kõrge üür uutes majades pole tingitud mitte niivõrd moodsast sisustusest, vaid sellest, et puu, raua ja muude ehitusmaterjalide hinnad on tugevasti tõusnud. Samuti on ehituskruntide hinnad siin poolteise aasta jooksul tõusnud umbes ühe kolmandiku võrra. Ruutmeeter maapinda maksab 70 krooni ümber ja keskmine maja krunt maksab 30.-40.000 krooni. Aga isegi selle hinna eest pole kerge leida kruntide müüjaid. Viiekordne elumaja läheb maksma keskmiselt 200.000 krooni.
Tööliste palk teeb moodsate ehituste püstitamise üldkuludest välja nii väikese osa, et palgatõus hoone hinna peale mingit mõju ei avalda.
Lõpuks küsitakse – kas raha paigutamine kallistesse ehitustesse on rahvamajanduslikult tasuv?
„On küll,“ vastavad asjatundjad. Kodanike tervishoidlik seisukord, tehniliste uuendustega võidetud aja- ja jõukulu on rahvamajanduslikult seisukohalt kõrgelt hinnatavad väärtused. Ja kuigi kesklinna moodsad korterid on veel kallid, suureneb linna uue ehitusplaani läbiviimisega korterite üldarv. Äärelinna ehitatud uutes majades hakkab üürihind langema ja sellega avanevad lahedamad elamisvõimalused ka kehvemalegi kodanikule.
Tavalist kodanikku huvitab muidugi kõigepealt küsimus – kui palju maksab korter säärases moodsas majas? Kas leidub meil kodanikke, kelle sissetulek võimaldab kasutada kõiki neid mugavusi?
Tegelik elu näitab, et moodsate korterite tahtjaid on rohkem kui pakkujaid. Pärnu maantee ääres on kõik korterid võetud ära isegi neis majades, mis alles ehitusel. Muidugi ei ehitata siia üksiktube. Korterid on enamikus kolme- või neljatoalised. Kolmetoaline korter vanniga maksab kuus keskmiselt 100 krooni. Väiksemad korterid on muidugi odavamad. Üldiselt arvestatakse aga korteri üürihinnaks 1 kroon põrandapinna ruutmeetrilt kuus.
Kalli üüri juures peavad ruumid muidugi olema ehitatud võimalikult ratsionaalselt. See torkab silma eriti majade alumistel kordadel asuvate äriruumide juures. Vaateaknad ja müügiruum on avarad, tagapool enamasti väike ruum äriomaniku büroo jaoks ja tagavararuumid all keldris. Siia ei avata muidugi suurärisid. Toiduainete-, moe- ja pudukauplused on aga nägusad ja ajakohased. Kaupmehed ise kõnelevad, et koos uute ehituste kasvamisega tõuseb järjekindlalt ka äride läbikäik.
Kõrge üür uutes majades pole tingitud mitte niivõrd moodsast sisustusest, vaid sellest, et puu, raua ja muude ehitusmaterjalide hinnad on tugevasti tõusnud. Samuti on ehituskruntide hinnad siin poolteise aasta jooksul tõusnud umbes ühe kolmandiku võrra. Ruutmeeter maapinda maksab 70 krooni ümber ja keskmine maja krunt maksab 30.-40.000 krooni. Aga isegi selle hinna eest pole kerge leida kruntide müüjaid. Viiekordne elumaja läheb maksma keskmiselt 200.000 krooni.
Tööliste palk teeb moodsate ehituste püstitamise üldkuludest välja nii väikese osa, et palgatõus hoone hinna peale mingit mõju ei avalda.
Lõpuks küsitakse – kas raha paigutamine kallistesse ehitustesse on rahvamajanduslikult tasuv?
„On küll,“ vastavad asjatundjad. Kodanike tervishoidlik seisukord, tehniliste uuendustega võidetud aja- ja jõukulu on rahvamajanduslikult seisukohalt kõrgelt hinnatavad väärtused. Ja kuigi kesklinna moodsad korterid on veel kallid, suureneb linna uue ehitusplaani läbiviimisega korterite üldarv. Äärelinna ehitatud uutes majades hakkab üürihind langema ja sellega avanevad lahedamad elamisvõimalused ka kehvemalegi kodanikule.
Park kerkib merest.
Ja lõpuks veel paar rida Järvevanast. Vesi oli see, millega Ülemiste taat tahtis uhtuda Tallinna maapinnalt. Aga nüüd kisub sama Tallinn endale maad ka merest juurde.
Kes sõidab mööda Narva maanteed Tallinnast välja, see märkab sadama ja Kadrioru ranna vahel meres pikka kivimuuli. Kaugemal sadama pool kallavad vagunid järjekindlalt merre halli põlevkivituhka. Praegu on muul veel poolik, aga niipea kui see valmis, läheb muulitaguse meresopi täitmine kiire tempoga. Põhja puupapivabriku insenerid on kinnitanud, et vajaduse korral võiksid nemad muulitaguse täita põlevkivituhaga kahe kuu jooksul.
See annaks Tallinnale umbes 15 hektaari uut maapinda juurde. Juba on koostatud plaanidki – uuele kohale tuleb uus osa Tallinna rohelisest kopsust – mereäärne park. Võib-olla kolib Järvevanagi aeglaselt kinnikasvavast Ülemistest siia alla, endise mere põhjale ja hakkab oma vanade kogemustega kaitsma kodulinna vastset pinda mere ähvarduste eest.
Ja lõpuks veel paar rida Järvevanast. Vesi oli see, millega Ülemiste taat tahtis uhtuda Tallinna maapinnalt. Aga nüüd kisub sama Tallinn endale maad ka merest juurde.
Kes sõidab mööda Narva maanteed Tallinnast välja, see märkab sadama ja Kadrioru ranna vahel meres pikka kivimuuli. Kaugemal sadama pool kallavad vagunid järjekindlalt merre halli põlevkivituhka. Praegu on muul veel poolik, aga niipea kui see valmis, läheb muulitaguse meresopi täitmine kiire tempoga. Põhja puupapivabriku insenerid on kinnitanud, et vajaduse korral võiksid nemad muulitaguse täita põlevkivituhaga kahe kuu jooksul.
See annaks Tallinnale umbes 15 hektaari uut maapinda juurde. Juba on koostatud plaanidki – uuele kohale tuleb uus osa Tallinna rohelisest kopsust – mereäärne park. Võib-olla kolib Järvevanagi aeglaselt kinnikasvavast Ülemistest siia alla, endise mere põhjale ja hakkab oma vanade kogemustega kaitsma kodulinna vastset pinda mere ähvarduste eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar