teisipäev, 1. juuli 2014

1937 - Tallinna Evangeeliumi Seltsi Sinise Risti kodu


Päevaleht 8.01.1938 lk 4
Moodsa kodu abil võitlusse alkoholismi vastu
 
Eile võisid ajakirjanikud sotsiaalhoolekande nõuniku E. Kirsipuu saatel tutvuda Tallinna Evangeeliumi Seltsi „Kirikliku sisemisjoni koduga“, mis on määratud alkohoolikute parandamiseks.
Sesse kolmekordsesse majja astudes, kus kõik on läikivalt puhas, ei reeda miski, et siin elaksid alkohoolikud.
Olen veidi hilinenud, lähen kolleege otsides üles avarast, valgest trepikojast, vastu tuleb maja elanik – viisakalt rõivastatud noormees, kardan, et pole õigesse kohta sattunud. Kogu majas valitseb rahu, kuigi elanikke on rohkesti saabunud koju lõunale.
Leidsin kolleegid keldrist, kus majavanem härra Vieckmann ja seltsi esimees õpetaja Valter andsid ajakirjanikele seletusi hoone otstarbekalt kasutatud keldrikorra ruumide kohta. Seal on muidugi moodne pesuköök ja kõik muu, parajasti näidatakse keskkütte boilerit, mis muidu maksab 300 kr., kuid mille nemad on mingisugusest tsisternist ehitanud ümber ainult 40 krooniga.
Otstarbekuse ja hea hakkamisega on ehitatud see moodne hoone isegi. Suur krunt aiaga on saadud odavasti, keegi vanaproua on ta neile müünud tingimisi, et nad tasuksid temale kogunenud võlad ja kindlustaksid talle eluaegse korteri. Hoone asetseb kõigele lisaks südalinna lähedal, V. Kompassi tän. nr. 5.
Kliinikulikult puhtad toad on sisustatud voodite ja öökappidega, tube on kolm klassi, hinnaga 35, 45 ja 60 senti ööpäevalt. Igale elanikule on oma riide- ja pesukapp seinas. Ühises söögisaalis on laud valgete linadega kaetud. Öömaja tasu eest antakse ka pesu ja on tarvitada köök tulise pliidiga. Mehed keedavad endile ise toitu, köögis on igal oma toidukapp seinas ja kõik keeduriistad tarvitada.
Ongi parajasti lõunaaeg ja mehed valmistavad toitu, kuna osa juba istub söögisaalis. Põgusast pilgust piisab, et näha: Meestele pole keedukunst kaugeltki võõras. Seal polegi laual nii väga „poissmehelikke“ roogi. Näeme beefsteakse ja „šnitsleid juurviljaga“. Üks härra (seda ta oma käitumiselt oli), keetis köögis suurepäraselt selget leent.
„Kas olete kokk?“ küsime.
„Hädasunnil isehakanud kokk,“ naerab ta.
Jutust selgub, et ta on perekonnainimene. Naine on intelligentses ametis, elab lastega omaette.
Mees räägib uhkusega oma perekonnast. Lahkuminek on tulnud varanduslikust laostumisest. Nii kui varandus on läinud kaduma, on ka läbisaamine perekonnaga hakanud lonkama.
„Millest te end elatate?“
„Pliiatsite ja muu niisuguse müügist.“
Ta saadab meid viisaka kummardusega ukseni. Endine seltskonnainimene, tööstuse omanik.
Asutuses on ka ülikooliharidusega inimesi, on endisi õpetajaid ja raamatupidajaid. Neid inimesi vaadeldes mõistad, kui vajaline on neile selline asutus. Ilma temata oleksid need mitmesuguseil põhjusil eluniidis ripakile jäänud inimesed linna öömaja ja odavate urgaste elanikud. Asutuse hoolitsusel aga nad võivad end siin tunda korralike inimestena ja korralikkuse tungi ärkamist ergutada. Ilus kodu ei kasvata ainult last, vaid ka täiskasvanut.
Selle põhimõtte on rühm kristlikke idealiste juba aastakümnete eest (selts asutati eelmisel sajandil) võtnud oma juhtnööriks, mida nad nüüd oma uues, moodsas hoones loodavad jatkata endisest suuremate tulemustega.
Millest nende hoolealused end siin elatavad? – Kes väikesest kaubitsemisest, kes ka päris korralikust tööst, nagu sadamas. Kui seda tööjoont saaks pikemat aega kinni pidada, kui ei tuleks alkoholi kiusatus, oleksid maja elanikud lõplikult jalule aidatud. Alkoholi asutuses tarvitada ega kaasa tuua ei tohi. Kes seda määrust rikub, peab kodust lahkuma. Kuid lahkunuid tuleb väga sageli jälle tagasi. Kell ½11 õhtul kustutatakse elekter, siis peab ka majas valitsema tööinimesele vajaline rahu. Korrarikkumisi juhtub harva, sest maja elanikud noomivad ise juba rahurikkujad läbi. Kes sellest ei hooli, sel võib minna halvastigi, ta küüditatakse kas või külma duši alla.
Kodusse tulles viiakse iga uus elanik kõigepealt vanni, kuna ta riided selle aja jooksul käivad desinfektsioonikambris, kus hävivad kõik putukad.
„Tundes korraliku kodu kasvatavat mõju inimesele,“ jutustab õpet. Valter, „meie selts otsustas nii-ütelda asutada „joomarite aktsiaseltsi“. Selle raha, mis nad muidu kulutavad kõrtsi, peavad nad siin kulutama inimlikumale elule.“ Elu ülesehitamisele. Praegusel hetkel on kodul 27 elanikku, ruumi on 35 jaoks.
„Kui inimesel on mõnus elada, ta hangib ka raha ja – hakkab korralikult töötama...“
On olnud juhtumeid, et neist inimestest on saanud korralikke abielumehi. Kes oskavad näiteks tisleritööd ja pildiraamide valmistamist, võivad siinsamas töötada ja endile teenida ülalpidamist. Töötoas hööveldabki mees parajasti kapi ukse kallal. Ruumi seinas on kapid tööriistadega.
Hommikul ja õhtul asutuse vanem härra Vieckmann peab saalis palvusi, kui vaja – kolmes keeles. Saalis on ka väike harmoonium.
Asutus on endale seadnud põhimõtteks omaga välja tulla. Kõik, mis siin on tehtud, on tehtud omal jõul, ilma kogukondliku ja riikliku abita.
Seda tähelepandavam on see töö, et teda on teinud rühm usklikke, evangeeliumi põhimõtteist imbunud sakslasi-kaaskodanikke, kes siin on vaikselt ja tunnustust nõudmata töötanud üldsuse heaks, sest kaugelt suurema jao kodu elanikke, vahel isegi eranditult, on annud enamusrahvas.
Asutuse ukse kohal on sõnad „Eben-ezer“, see on ta piiblist võetud nimi ja tähendab „Siiani on Jehoova mind aidanud“.
 

dea.nlib.ee
Uudisleht 8.01.1938 lk 7
A.-S. „Napsivendade hotell“
Viinavoolu pärivett ujujate uus moodne kodu Tallinnas. – Kuuemiljoniline ehitus kerkib öömaja-rahadest. – Kunagised ränkrikkad rahamehed kõrvu sadamatöölistega ja linnaöömajalistega.
 
Tutvumiskäigult Sinise Risti uude majja
Üle omapärase asutuse läve astusid ajakirjanikud eile korraldatud tutvumiskäigul. Luitunud ja näotute majalobudike kobarikus Väike Kompassi tänaval nagu äraeksinuna kerkib suur ja moodne kolmekordne kiviehitus, nagu neid nüüdsel fassaadi loomise ajajärgul rajatakse peamiselt üksnes kesklinnas.
Paradoksaalne, kuid siiski tõsi – selles majas on peremeesteks sellised napsivennad, keda viin viinud juba niikaugele, et nad enam ei oma õiget peavarju. Siin on nende päralt mugavusi, mida mõnigi mees pole tunnud ka nendel aegadel, kui ta elu käis veel mööda korrapärast rada.
Tegemist on Tallinna evangeeliumi seltsi poolt asutatud nn. kirikliku Sinise Risti koduga, mis nüüd on kolinud uude ja äsjavalminud majja. Ja peamisteks elanikeks moodses majas on mehed, keda viin liig hoogsalt on kannud pärivett. Sinise Risti kodu ei moodusta enesest siiski mingisugust kinnist raviasutust, kus arstiabi tarkuste abil püütakse jagu saada viinakuradist. Ainsaks ja äraproovitud ravimiks on siin jumalasõna. Kas ja kuidas piibel saab jagu viinakuradist, sellest eripeatükist allpool.
 
Lehemeeski tutvumiskäigu ruumide järjestuselt sooritab samas korras nagu libedale sattunud napsivend, kes esmakordselt astub üle Sinise Risti kodu läve.
Vannituba keldrikorral. Siin peab oma saasta maha nühkima iga kodu uustulnuk, et ühes temaga kaasüürilistena kodusse ei sigineks soovimatuid pisilojuseid. Samas suur kinnine ahjupõrakas, millest väljaulatuv kraadiklaas näitab ahjus valitsevat temperatuuri – 102 C. Siia pannakse hetkeks rippuma napsivenna maine kest. Mitte nii, et mees ise oma viinaaurudega ja dileeriumi-kuradikestega, vaid üksnes ta riided. Jällegi nende pisiloomakeste ja desinfektsiooni otstarbel.
Siis seadeldis, mida mööda ühtviisi rändab must pesu ja jutt. See on kolmandalt korralt keldrini ulatav shaht, mida mööda alla lastakse must pesu. Kuid samuti täidab see püstkanal sisetelefoni ülesandeid vajaliste korralduste edasiandmiseks ühelt majakorralt teisele. Veel leidub keldrikorral ka väike saun, mida 10-sendise lisamaksu eest saab kasutada iga maja elanik. Vann aga on kallis lõbu – 20 s.
Maja eluruumi kordadel koridorisüsteem. Vaheldumisi ühes toas kaks, teises neli voodit. Sisustuse juure kuuluvad veel toolid, väikesed kapid ja lauad. Koridorides seinakapid üliriiete jaoks. Pilk tubades tabab mõnegi näo, kes kord ränkrikka ärimehena tuuseldanud mööda pealinna esinduslokaale. Nüüd nad otsaga on siin – allakäimine ja vaesus vastu vahtimas välimusest ja üldisest olemisest. Ja nende omaaegse rahamiljöö kaaslastest pole siin enam jälgegi. Voodinaabriks sageli lihtne sadamatööline või linnaöömajaline, kes siiski teinud „hüppe ülespoole“. Selles mõttes, et tal linna öömaja asemel nüüd on mitmekordselt korralikum peavari. Kodu ühisköögis säristavad kõrvuti praadida punaka labidashabemega venelane ja keegi nikkelraamidega prillides kühmus seljaga vanem mees, veel niiütelda härra välimusega. Kuuldub – elukutselt insener. Selline terav minevikutaustaline kontrast Sinise Risti kodus pole ainus. Kuuldub, et siin peavarju on leidnud teisigi akadeemilise haridusega inimesi, endisi kooliõpetajaid jne. Ajakirjanike külaskäigu ajaks on nad aga vargsi kõik kadunud; kõigil äkki kiired asjatoimetused linnas... Pole ju kellelgi tahtmist lasta oma nägu jäädvustada fotoplaadile ja avalikkusele teatavaks teha oma praegust kehva argipäeva. Petetakse ennast ikka lootusega, et ega omaaegsed kaaslased veel ei tea midagi...
Maja teisel korral üsna avar saal, mis ühtviisi söögi- ja palveruumiks. Seina ääres pisitilluke harmoonium, paras mahuka reisikohvrina käe otsa võtmiseks. Kuid pillil on kõvad hääled sees. Sellel teeb hommikustel ja õhtustel palvustel kirikulaule kodu majaisa J. Vieckmann. Muide, need palvused on sunduslikud kõigile kodu elanikele, kui palvele ilmumist ei takista töökohustused. Lükatavatest ustest vahesein eraldab teist ruumi, mis on töötoaks. Parajasti pannakse siin suure kapi küljelaudu kokku. Tisleritöö tundjail on asja, mille kallal nokitseda ja ka pisut raha teenida.
Kuigi Sinise Risti kodu elanikud omaaegsetest seltskondlikest kuuluvustest hoolimata siin nüüd on sulanud ühiseks klassiks, hoopis klassivahedeta sõna otseses tähenduses napsivendade kodu pole siiski. Korterid jagunevad siin kolme klassi. 1. – 60, 2. 45 ja 3. klass 35 senti ööpäeva kohta. Vahe seisab selles, et 1. klassis on tuba kahe mehe kohta ja voodid reformpõhjaga, kuna teistes klassides tuleb juba leppida vähema ruumiga, kõvemate vooditega ja vähemate mugavustega. Teises ja kolmandas klassis tuleb ka kodu elanikel endil hoolitseda tubade korrastamise ja puude kööki kandmise eest, kui nad endid nendest kohustustest ei taha lahti osta viiesendiste lisamaksude eest päeva kohta.
Maja kodukord on niisugune, et õhtul kell 10 suletakse uksed. Jääb kodu elanik hiljemaks, pääseb ta sisse vaid majavanema eriloal ja hilinemist vabandavate põhjuste esitamisel. Kell 10.30 kustutatakse ruumides elekter peale nõrga öövalgustuse. Hommik algab kell 6.30 tulede uue süttimisega.
Napsivõtmine ja napsi toomine maja ruumidesse kuulub valju keelu alla. Tabatakse keegi selliselt vääratuselt, tuleb tal viivitamatult lahkuda. Alles kahe nädala möödumisel majaisa võtab kaalumisele, kas kodukorra vastu eksijale uuesti kodus anda peavarju või mitte. Aga naps üldiselt ei kuulu keelu alla – kuidas seda saakski teha! Napsivendade kodu elanik võib kas või igal õhtul parajate „aurude“ all koju tulla; katki pole sellepärast veel midagi, senikaua kui ta ei riku maja üldist korda ega rahu. Sest meil ju puudub seadus, mille alusel sellistes kodudes kedagi saaks sundida ravile või inimesel, ka joomahaigel, keelata napsitamist.
Ja sellise varjupaiga asutamise mõte? Niguliste koguduse pastor R. Valther, kes on evangeeliumi seltsi esimees, annab naljatoonilise vastuse:
„Võtsime lähtekohaks, et tuleb asutada niiütelda joodikute aktsiaselts. Raha, mille joodikud muidu viivad linna öömajadesse ja kõrtsidesse, pigemini võib ju valguda siia, millega laostunud inimestele võib ehitada korralikuma peavarju. Korterihinnad on nii kalkuleeritud, et asutus ennast peab tasuma ilma suuremate juuremaksudeta. Võiks ju ütelda, et inimene sama raha eest, mis ta kuu jooksul siia maksab, võiks leida mingisuguse peavarju eramajas. Kuid raskus seisab selles, et laostunud inimestel kunagi pole korraga nii palju raha taskus, et kuu üüri tasuda. Ja keegi ei võta korterisse inimest, kelle kohta teatakse, et ta eelmiseks peavarjuks on olnud linna öömaja.“
Varem Sinise Risti kodu töötas Nunne tänaval, kuid ruumid osutusid seal liig kitsaks. Möödunud suvel püstitati Kompassi tänaval uus maja, mis koos sisustusega läks maksma umbes kuus miljonit senti. Uus kodu lubab vastu võtta kuni 35 kodutut.
Kaheksa tegutsemisaasta jooksul on Sinise Risti kodudest läbi käinud umbes 400 inimest. Mis nendest on saanud ja kuivõrd nad on muutnud oma elukombeid, sellest puudub ülevaade. Kuid õpetaja Valther ja majaisa Vieckmann teavad siiski jutustada inimestest, kes kodu korralikus õhkkonnas jällegi jalad alla ja rahu tagasi saanud, asutanud perekonna või oma perekonna juure tagasi pööranud ja viinahaigusest hoopis vabanenud.
„On ikka nii, et inimesed alustavad siit kas uut elu või lähevad omadega hoopis allamäge, hoolimata jumalasõnast ja muust vastutulekust, mida meie siin pakume", ütleb moraalse ravi tagajärgede iseloomustamiseks seltsi esimees pastor R. Valther.


Uus Eesti 8.01.1938 lk 7
Tallinna üks haruldusist:
Võõrastemaja ainult joomareile.

6-miljoniline maja, kus sinine rist püüab päästa joomahaigeid.
 
Koos Sotsiaalministeeriumi hoolekande nõuniku prl. E. Kirsipuuga oli ajakirjanikel võimalus tutvuneda Tallinna Evangeeliumi seltsi alkohoolikute koduga. Ametlikult kannab see kodu nimetust „Kiriklik sinise risti kodu“. Siin leiavad peavarju mehed, kes liigse alkoholi tarvitamise läbi on sattunud kõrvale õigelt teelt ja kus neid Kristuse õpetuse läbi püütakse jälle päästa alkoholi küüsist.
See omapärane kodu asub Väike Kompassi tänaval. Madalate ühekordsete hoonete keskel kerkib imposantne moodne kolmekordne ehitis, nagu mõni uhke hotell. Trepikojas ukse kohal on kirjutatud suurte tähtedega „Eben Ezer“ ning nende kahe sõna vahel sinine rist. Mida tähendab Eben Ezer? Eben tähendavat – abi ja Ezer – kivi. Sõnad on võetud piiblist Saamueli raamatust et „siiamani on Jumal meid aidanud“. Sinine rist aga on rahvusvaheline alkoholi vastu võitlemise märk.
Evangeeliumi seltsi esimees õp. R. Valter tutvustab kodu sisemusega. Kolm majakorda ja kelder on terveni „kodu“ kasutada. Keldris näidatakse kõigepealt vanni, kuhu iga kodusse sisseastuja otsekohe pistetakse. Seniks, kui mees on vannis, desinfitseeritakse tema riided kõrvalruumis 100–130 pügalalises kuivõhu kuumuses. Siin hävinevad kõik tülikad putukad. Samas on ka saun, pesuköök ja keskkütteruum. Esimesel majakorral on kantselei ja majaisa eluruumid. Alles teisel korral leiame neid elanikke, kellele see suur maja on tõeliselt püstitatud. Suures söögisaalis on kaks pikka lauda. Siin mängivad kaks meest malet. Kolmas sööb. Ta on kandikuga enese ette asetanud kuhja kotlette, kartuleid ja magushapukapsaid. Need toidud on mees endale ise köögis valmistanud. Mehe välimusest ja ka söödavast toidust ning serveerimisest võib märgata, et ta on kunagi paremaid päevi näinud.
Kõrvalruumes hööveldab keegi noormees riidekappi: Selles majas on antud meestele, kellel selleks oskust ja tahtmist võimalust igasuguseid käsitöid, puutöid j.m. teha. Sellest hangitakse väikest sissetulekut. Edasi astudes sattume kööki. Siin hulk mehi askeldab pliidi ümber. Ühel küpseb midagi pannil, teisel keeb pajas. Keegi intelligentse välimusega prille kandev härrasmees sööb köögilaua juures.
„Mis te siin keedate?“ küsime kõige lähemal seisvalt venelase moodi habemikult mehelt.
„Ei mõista“, vastab mees vene keeles, „kas kõnelete vene keelt?“
Mees tõstab potikaane üles: „Puljongi“, ütleb ta, „ja mis /=riis/ haudub ahjus“ Ise ta on selle juures väga rõõmsa näoga.
„Kas te olete kokk olnud, et nii hästi keeta oskate?“
„Ei ole ma mingi kokk, aga eks ole paremaid päevi nähtud ja paremaid toite söödud“.
„Kuidas see tuleb, et te ei oska eesti keelt?“
„A vot, opteerisin Venemaalt – Petrogradist. Sakslane olen, vene keelt räägin ja Eesti alam.“
„Mis ametit te Venemaal pidasite?“
„Vabrik oli mul, aga minema läks, revoluutsia viis ära“.
„Kas teil perekonda ka on?“
„Naine ja kolm last elavad Nõmmel.“
„Miks te nendega koos ei ela?“
„Ei sobi, ei saanud läbi, tülitsesime. Naine teenib ise endale ja lastele ülalpidamist.“
Kõike seda seletab pikahabemega mees nii rõõmsa näoga, nagu jutustaks kõige toredamat asja maailmas. Tal oli vabrik, perekond, nüüd pole enam midagi, elab juba kolmandat kuud alkohoolikute kodus, maksab oma 35 senti ööpäeva eest ja „vaaritab“ puljongi riisiga.
„Kust saate ülalpidamise-raha?“ küsime veel mehelt.
„Müütan pliiatseid ja seepi.“
„Turul?“
„Kuda, njet“, vastab mees ilmega nagu oleks talle midagi solvavat öeldud, „müütan kontoritele“.
Elavad need rahvad siin nelja kaupa toas. Igal ühel on oma voodi, seinakapp riiete jaoks ja öökapp.
Kui mõni maja elanik tuleb õhtul joobnuna koju, siis võtab majaisa tema saapad ära, et ta hommikul arvet klaarimata minema ei saaks lipsata.
Maja kodukord on kõva. Õhtul kell ½11 kustutatakse kogu majas tuled, see sünnib kantseleis leiduva lülitaja kaudu. Kes lärmitseb, see aetakse minema selleks ööks. Kes aga viina kaasa toob, peab jalamaid lahkuma ega tohi enam tagasi tulla. Sellele enam armu ei heideta. Väga suurt hoolt kantakse ka puhtuse eest. Mõistlikumad elanikud valvavad ise korra järele. Nii pannud teised kord ühe lärmitseja 2 tunniks külmale keldritrepile. Mees jäänud kohe vait. Väga harva olevat siin politsei abi vaja. Igal õhtul kasseeritakse öömaja maks sisse: 1. kl. maksab 60 senti öö-päev, 2. kl. 45 ja 3. kl. 35 senti. Selle eest on prii pesu ja kööginõud. Sauna ja vanni eest tuleb eraldi maksta 10 senti. „Kodu" on püütud võimalust mööda ka kaunistada. Saalis leidub isegi miniatuurne harmoonium, mida kasutatakse palvetusteks. Palvusi peetakse hommikul ja õhtul.
Kodu mahutab üldse 35 inimest, nende jaoks ehitatud maja läks maksma 60.000 krooni ja valmis möödunud sügisel. Krundi, millele maja ehitati, sai Evangeeliumi Selts kelleltki vanaproualt, kellele selle eest antakse vastutasuks eluaegne korter samas majas, ja ülalpidamisraha. Hoone ehitamiseks polevat mingit toetust kuskilt saadud, vaid see on seltsi eraalgatus. Tasuvat end ka kuidagi ära. Kodu majaisaks on hra Vieckmann endine kullakaevanduse valitseja Venemaalt. Kodus leiavad peavarju kõik alkoholi tarvitamise läbi viletsusse sattunud mehed vaatamata rahvusele, usule ja seisusele. Siin on haritud inimesi ja harilikke töölisi, kes kaotanud põhja jalge alt ning siin on leidnud korraliku kodu, kust keegi ei tahtvat enam lahkuda, kes kord juba siia tulnud. Seni on kodust läbi käinud 400 inimest.
Jahresbericht des Evangelischen Vereins in Reval für das Jahr 1936 (1937), Rahvusraamatukogu


Vaba Maa 8.01.1938 lk 6
Jumalasõnaga viina vastu.
Sinise Risti kodu alkohoolikutele. – Kolmekordne maja joomahaigete ulualuseks.
 
Väike-Kompassi tänaval madalate puumajade rajoonis torkab silma uhiuus valge kolmekordne kivimaja avarate moodsate akendega. See maja kuulub Tallinna Evangeeliumi seltsile ja selles asub seltsi Sinine Rist – kodu alkohoolikutele. Külastades koos sotsiaalministeeriumi hoolekandenõuniku prl. E. Kirsipuuga seda omapärast asutist, mida meile tutvustasid Evangeeliumi seltsi esimees pastor R. Valter ja kodu majaisa hr. Vieckmann, näeme ja kuuleme mõndagi huvitavat.
Evangeeliumi selts (asut. 1876) on juba kauemat aega tegelnud alkohoolikutega. Pärast maailmasõda Oleviste kiriku köster Rauchardt hakanud neile pidama piiblitunde. Kui teatavaks saanud, et osavõtjaile antakse ka teed ja saia, siis olnud saal alati puupüsti täis. 1929. aastal asutati alaline kodu, mis kuni uue maja valmissaamiseni, möödunud aasta oktoobrikuuni, asus üürikorterites. Krunt saadi juhuslikult kelleltki vanaproualt, kes tasuks sai korteri uues majas ja teatud summa igas kuus ülalpidamiseks kuni surmani.
Maja ühes sisustusega läks maksma 60.000 krooni.
Tutvudes selle moodsalt ja praktiliselt ehitatud majaga keldrist kuni kolmanda korrani, võime veenduda, alkohoolikutele on loodud puhas, soe ja avar kodu ning mugavad elamistingimused, missuguseid pole endile suutnud luua paljudki korralikud töölised ja päevast päeva rühkijad kogu oma elu kestel. Soojal keldrikorral asetseb vannituba, kuhu otsekohe saadetakse iga uustulnuk. Seni kui viimane end peseb, kuumutatakse ta rõivaid desinfektsiooniahjus, kus 100-kraadiline kuumus tapab oletatavad söödikud ja pisilased.
Edasi näeme keskkütteruumi, pesukööki, pesurullikambrit ja lõpuks kodust sauna, kust hoovab mõnusat leitsakut.
Maja esimesel korral asetseb kantseleiruum, üks külaliste-tuba, majaisa elukorter ja pliidiga tuba juba eelpoolnimetatud vanaprouale.
Teisel korral näeme avarat söögituba (ka palvetundideks kasutatav), kööki, kus öömajalised endile ise toitu keedavad, ja tisleritöötuba, mida võivad kasutada kõik selle töö oskajad. Tehtud töö eest maksetakse vastav tasu.
Maja kolmanda korra võtavad enda alla üüritoad. Neid on kolmes hinnas: 60, 45 ja 35 senti ööpäeva kohta. Esimesi hoitakse korras asutise poolt, teises ja kolmandas klassis on üürnikud ise kohustatud tube puhastama.
Toad on kahe ja nelja voodiga, viimaseid on kokku 35. Voodipesu on asutise poolt, samutigi selle pesemine. Koridoris on iga üürniku jaoks kapp, kuhu ta mahutab oma rõivad ja muud tarvilikud esemed.
Tubades kohtame paari elanikku, sest päeva ajal on nad enamalt jaolt väljas. Meeleldi tahaksime nendega kõnelda, kuid nähes meeste kinnist ilmet või aknale kiindunud pilku, peame loobuma sellest kavatsusest. Minnes tagasi teisele korrale, peatume veidi köögis, kus rühm mehi valmistab toitu. Pliidil särisevad kotletid ja podisevad supipotid. Meestel on asjalikud näod, nad nagu ei näekski meid. Vaid üks venelase välimusega mees astub meile jutuvalmilt vastu. Ja mida talt kuuleme? Ta on venestunud sakslane, omal ajal olnud tal Peterburis klaasivabrik, 10 aastat tagasi opteerunud koos perekonnaga Eestisse.
„Kus siis perekond praegu asub?“
„Nõmmel.“
„Miks te oma perekonna juures ei ela?“
„Jah, teate, me ei saa üksteisega läbi,“ vastab mees. „Kui rikas oli, siis polnud viga ühti.“
„Aga kes toidab perekonna ja millest te ise elate?“
„Ise käin pliiatseid ja taskuraamatuid müütamas. Naine teenib raudteel, saab oma perekonna-abiraha ja elab ära. Poeg käib keskkoolis.“
„Kui kaua elate siin kodus ja kuidas teile siin meeldib?“
„Kolmandat kuud. Siin on igatepidi hea elada.“
Pastor Valterilt kuuleme, et Sinise Risti kodust on kaheksa aasta kestel läbi käinud ligi 400 üürnikku, kelle hulgas on olnud insenere ja teisi kõrgema haridusega inimesi. Kodu peab neid vaol ainult jumalasõna abil, mille kuulutamine ongi kodu esimeseks sihiks.
„Kes siin pikemat aega on viibinud, need paranevad, kes viibib päeva või paar, see langeb veel madalamale, sest jumalasõna on kahe teraga mõõk“, tähendab omalt poolt majaisa hr. Vieckmann, kes varemal ajal olnud Venemaal kullakaevanduses valitsejaks.
„Meie asutis on nagu aktsiaselts, mille osanikeks on alkohoolikud,“ kõneleb edasi pastor Valter. „Võiks öelda, et aktsiad tasutakse neist summadest, mis muidu läheksid kõrtsi või linnaöömajasse. Igal õhtul kasseerime öömajatasu sisse. Kodukord on meil vali ja selle täitmist nõuame ilmtingimata. Toetust pole me kuskilt saanud, püüame läbi saada omal jõul. Püüame alkohoolikuid juhtida töö juure, sest töö parandab ja kasvatab. Hüpnoosi ega muud ravimisviisi meie ei kasuta. Esimest oleme proovinud, kuid tühiste tagajärgedega.


Jahresbericht des Evangelischen Vereins in Reval für das Jahr 1937 (1938), Rahvusraamatukogu


Jahresbericht des Evangelischen Vereins in Reval für das Jahr 1937 (1938), lk 4-5
III. Das Kirchliche Blaue Kreuz „Eben-Ezer“, W. Kompassi 5. Hauswater: Jul. Wieckmann, Tel. 318-06.
Vor einem Jahr konnten wir berichten, dass die Aussichten auf den Bau eines eigenen Heimes immer konkretere Gestalt annahmen. Am 18. März wurden die ersten Vorarbeiten begonnen, am 18. April feierten wir bereits die Grundsteinlegung und am 25. September konnte die Einweihung vollzogen werden. Am selben Tage zog die frühere Besitzerin des Grundstückes als erste im Heim ein. Sie soll in dem eigens für sie gebauten Zimmer sorglos ihren Lebensabend verbringen. Wenige Tage darauf fand der Umzug des Blauen Kreuzes statt. Was in den Monaten des Baues unsere Herzen beschäftigt und bewegt hat, ist nicht möglich wiederzugeben. Aber als das Haus fertig vor uns stand, da wussten wir, dass wir nur mit den Worten Samuels danken können: Eben-Ezer. Bis hierher hat uns der Herr geholfen.
Wer am Einweihungstage oder auch später unser Heim besichtigt hat, der hat sich mit uns gefreut, dass wir nun endlich unseren Einwohnern ein gemütliches Heim bieten können. Die guten Schlafräume, Waschzimmer und Badstuben, sowie die dringend notwendige Desinfektionskammer sind von besonderem Wert. Aber auch den schönen Versammlungsraum und die Werkstube wissen wir zu schätzen. Die von unserem Inneren-Missionskreise angefertigten hübschen Gardinen haben viel dazu beigetragen, dass das neue Heim auch wohnlich und gemütlich geworden ist. Die Bewohner des Heimes spüren es wohl auch, dass wir aus Liebe zu ihnen alles so praktisch und behaglich wie nur möglich eingerichtet haben. Es ist uns ein Bedürfnis allen, die beim Bau und bei der Einrichtung mitgeholfen haben, einen besonders herzlichen Dank zu sagen. Für unseren Architekten, Herrn E. Sacharias, war es oft eine schwierige Aufgabe, alle unsere Wünsche zu berücksichtigen. Wir danken ihm aber, dass er uns stets geduldig angehört und wo es nur irgend ging unsere Wünsche erfüllt hat, so dass unser Heim das geworden ist, was wir erhofft hatten.
Eine freudige Überraschung war es uns, dass die Baukosten bei der Schlussabrechnung sich um Kr. 1683.26 niedriger stellten, als im Voranschlage vorgesehen war. Ein nicht geringes Verdienst daran hat unser Hausvater, der unermüdlich auf Verbilligung der Anlagen sann. Dadurch wurden wir in die Lage versetzt, mit dem Ersparten die innere Einrichtung besser auszugestalten. Die Gesamtkosten des Baues betrugen Kr. 57.591.74, die der Inventaranschaffungen (u.a. wurden allein über ¼ Kilometer Lakenstoff besorgt) Kr. 2910.33. Damit haben wir eine grosse Schuldenlast übernehmen müssen. Aus den Einnahmen des Heimes hoffen wir den grössten Teil der Zinsen decken zu können. Es wird aber einstweilen nichts zur Abtragung der Schuld übrig bleiben. Sehr dankbar wären wir darum, wenn uns zinsfrei oder auch zu einem geringeren Zinsfuss Geld anvertraut werden würde. Die dadurch ersparten Zinsen könnten wir alsdann zur Abtragung der Schuld verwenden.
Eine sorge hatten wir beim Einzug: wird es möglich sein auch in den grösseren Räumen die bisherige Ruhe und Ordnung aufrecht zu erhalten? Wir dürfen es nach den Erfahrungen eines Vierteljahres aussprechen: diese Sorgen waren unnötig. Die Einwohner schätzen das ihnen gebotene Quartier und sorgen selbst dafür, dass es still und friedlich hergeht. Die Zahl der Personen, die bei uns eingekehrt sind, ist von 75 auf 100 gestiegen, die der Übernachtungen von 6546 auf 7195.
Die Vertreter von 38 verschiedenen Berufen haben sich da zusammengefunden und oft wie treue Familienglieder einander gegenseitig ausgeholfen. Es dürfte vielleicht interessieren, wenn einige dieser Berufe hier angeführt werden. Dem Beruf nach waren die Einwohner: Agenten, Ausseher, Arbeiter, Beamte, Bauern, Bäcker, Buchhalter, Buchdrucker, Feldscher, Heizer, Hutmacher, Journalisten, Ingenieure, Kellner, Klempner, Kesselschmiede, Lehrer, Landwirte, Musikanten, Makler, Maler, Matrosen, Offiziere, Photographen, Rattenvertilger, Rentiers, Schuhmacher, Schlosser, Scherenschleifer, Schneider, Tischler u.a.
Möchte unser neues Heim dazu dienen, dass das Evangelium von Jesus Christus nicht nur gehört, sondern auch angenommen werde. Dieses wäre der schönste Dank für alle ausgewandte Arbeit und Mühe.

Tallinna Evangeeliumi Seltsi aasta-aruanne 1937 (1938), lk 4-5
III. Kiriklik Sinine Rist „Eben-Ezer“, V. Kompassi 5. Majaisa: Jul. Vieckmann, Tel. 318-06.
Aasta tagasi teatasime, et väljavaated oma kodu ehitamiseks on võtmas kindlat kuju. 18. märtsil algasid esimesed eeltööd, juba 18. aprillil tähistasime nurgakivipanekut ja 25. septembril leidis aset avamine. Samal päeval seadis end kodus esimesena sisse kinnisvara endine omanik. Ta võib muretult veeta oma eluõhtu just tema tarbeks ehitatud toas. Mõni päev hiljem kolis sisse Sinine Rist. Seda, mis toimus meie südameis hoone ehituskuudel, ei ole võimalik edasi anda. Aga kui meie ees seisis valmis maja, siis teadsime, et me saame tänada ainult Saamueli sõnadega: Eben-Ezer. Siia jõuda on meil Issand aidanud.
Kes on külastanud meie kodu avamispäeval või hiljem, see on koos meiega rõõmustanud selle üle, et me saame lõpuks pakkuda oma elanikele mugava kodu. Iseäranis väärtuslikeks on head magamistoad, pesuruum ja vannitoad, samuti hädavajalik desinfektsioonikamber. Aga me oskame hinnata ka ilusat koosviibimisruumi ja töötuba. Meie sisemisjoniringi poolt valmistatud ilusad kardinad on palju kaasa aidanud sellele, et uus kodu on kujunenud hubaseks ja meeldivaks. Küllap tunnetavad ka kodu elanikud, et armastusest nende vastu oleme korraldanud kõik nii mugavaks ja õdusaks, kui vähegi võimalik. Me soovime avaldada erilist tänu kõigile neile, kes on meid aidanud maja ehitamisel ja sisseseadmisel. Meie arhitektile härra E. Sachariasele oli kõigi meie soovidega arvestamine sageli raskeks ülesandeks. Täname teda selle eest, et ta oli meiega alati kannatlik ja täitis meie soovid, kui vähegi võimalik, nii et meie kodu on saanud selline, nagu me lootsime.
Meeldiva üllatusena kujunes ehituskulude lõpparve 1683,26 Kr võrra väiksemaks, kui oli näidanud kulude eelhinnang. Mitte just väike teene oli selles meie majaisal, kes pingutas väsimatult sisustuse kulude vähendamise nimel. Nii oli meil võimalik hoone oma säästude eest paremini sisustada. Hoone ehituse kogukulud ulatusid 57.591,74 Kr, millest sisustuse soetamisele (mh hangiti kokku üle ¼ kilomeetri pesuriiet) kulus 2910,33 Kr. Seega tuleb meil kanda suurt laenukoormat. Kodu sissetulekutega loodame katta suurema osa intressidest. Kuid võla tasumiseks ei jää praegu midagi. Me oleksime väga tänulikud, kui meile usaldataks raha ilma intressita või vähendatud intressimääraga. Seeläbi säästetud intressid võiksime siis kasutada võla tasumiseks.
Üks mure oli meil sisseasumisel: kas on võimalik ka suuremates ruumides säilitada senine rahu ja kord? Ühe kvartali kogemuste najal peame ütlema: need mured olid tarbetud. Elanikud hindavad neile pakutavat eluaset ja hoolitsevad ise selle eest, et oleks vaikne ja rahulik. Meie juures peatunud inimeste arv on kasvanud 75-lt 100-le ja ööbimiste arv 6546-lt 7195-le.
38 erineva ameti esindajaid on siia kokku tulnud ja sageli kui ustavad pereliikmed üksteist aidanud. Ehk pakub huvi, kui mõned neist ameteist siin loetleda. Elanikeks on ameti poolest olnud: agendid, valvur, tööline, ametnikud, põllumehed, pagar, raamatupidaja, trükkal, velsker, kütja, kübarategija, ajakirjanikud, insenerid, kelner, torumees, katelsepp, õpetaja, taluperemehed, pillimehed, vahetalitaja, maaler, madrused, ohvitserid, fotograafid, rotipüüdja, rantjeed, kingsepp, lukussepp, kääriteritaja, rätsep, tisler jt.
Olgu meie uus kodu selle teenistuses, et Jeesuse Kristuse evangeeliumi mitte ainult kuulataks, vaid ka vastu võetaks. See oleks suurim tänu kogu tehtud töö ja nähtud vaeva eest.



Uus Eesti 21.10.1939 lk 6
Nõmme saksa koguduse asjaajamine praost H. Kubu kätte.
„Sinise risti“ paranduskodu võeti üle.

Kuna Nõmme saksa koguduse õpetaja lahkub koguduse õpetaja kohalt, võtab mainitud koguduse asjaajamise üle Tallinna praost H. Kubu. Ülevõtmine toimub täna. Mainitud koguduse kirik ja suurem osa vallasvarast kuulub Nõmme saksa kiriku seltsile. Mainitud selts pole veel oma tegevuse lõpetamisele asunud, seepärast pole veel teada, mis saab temale kuuluvatest varadest.
Tallinnas töötav „Sinine rist“, kelle ülalpidamisel oli V. Kompassi tänaval asuv paranduskodu, on palunud praost H. Kubu võtta kodu järelvalve oma hoolde, kuna kodu juhataja välja rändab. Mainitud kodu asub Tallinna evangeeliumi seltsile kuuluvas uues majas. Sellele seltsile kuulub Tallinnas veel teisigi maju, mis peatselt esialgseks lähevad Saksa usaldusvalitsuse hooldamisele, kuna selts töötas saksa kristliku organisatsioonina. „Sinine rist“ sooviks, et nende poolt loodud kodu samas sihis edasi töötaks.
Teisi saksa õpetajate ja kristlikkude organisatsioonide töö üleandmisi pealinnas veel pole olnud.
* * *
Reimani 5a (algselt Väike-Kompassi 5), Tallinna Evangeeliumi Seltsi Sinise Risti kodu hoone, valmis 1937, arhitekt Eugen Sacharias. Foto: 20.06.2014, R. Vaikla

Foto: 20.06.2014, R. Vaikla
Väike-Kompassi ja Ülem-Jõe tänavate paiknemine enne II maailmasõda.
Foto: 20.06.2014, R. Vaikla

Foto: 20.06.2014, R. Vaikla
Foto: 20.06.2014, R. Vaikla

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar